Postitatud Lisa kommentaar

Šotimaa – unistuste reisi sihtkoht

 Üldist

Šotimaa, riik Suurbritannia saarel, oli iseseisev kuni 1. maini 1707, mil võeti nii Inglismaa kui ka Šotimaa parlamendis vastu liiduleping (Act of Union 1707) ja loodi Suurbritannia Ühendkuningriik. Vaatamata sellele, et tolleks hetkeks olid Šotimaad, Inglismaad ja Iirimaad juba üle saja aasta valitsenud ühised kuningad – Šotimaa kuningas James VI, kes päris ka Inglise ning Iiri trooni aastal 1603 ja seejärel James I nime all jäädavalt Londonisse kolis – ja tema järglased, tekitas poliitilise liitriigi loomine kuninganna Anne-i ajal (1702-1714) šotlaste seas laialdast vastumeelt. Daniel Defoe („Robinson Crusoe” autor), kes palgati lobitööd tegema liidulepingu populaarsuse tõstmiseks šotlaste seas, on väitnud, et iga šotlasest liidulepingu pooldaja kohta oli 99 vastu. Kuigi liidulepingu järgselt oli ühendkuningriigil ühine seadusandlik organ ehk parlament, asukohaga Westminsteri linnaosas Londonis, säilis Šotimaal iseseisev õigus-, kohtu- ja haridussüsteem ning Šotimaa kirik. See aitas kaasa ka šoti kultuuri ja rahvusliku identiteedi säilimisele. 

Pärast 1997. aasta Šotimaa referendumit võeti Ühendkuningriigi ehk Westminsteri parlamendis vastu Šotimaa seadus (Scotland Act 1998), mis taaselustas Šotimaa ehk Holyroodi parlamendi. Sellega anti seadusandlik võim kõigis Šotimaad puudutavates valdkondades tagasi Šotimaale, välja arvatud valdkondades, mis ÜK 1998 Šotimaa seaduse alusel on selgesõnaliselt Westminsteri parlamendile reserveeritud. Samuti ei tohtinud vastuvõetud seadused olla vastuolus Euroopa Liidu seaduste ja Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Mõningad Šotimaa parlamendi seadusandliku kompetentsi alla kuuluvad valdkonnad on kohaliku põllumajanduse, keskkonna, omavalitsuste ja tervishoiuga seonduv ning haridus- ja õigussüsteem.

Tasub teada, et praegune Ühendkuningriigi kuninganna Elizabeth II on šotlaste jaoks alles esimene valitseja nimega Elizabeth, seega Elizabeth I. Segaduse vältimiseks langetati otsus, et tuleviku monarhid saavad nummerdatud šoti või inglise nimekaimust eelkäija järgi, kes kandis kõrgeimat järjenumbrit (kaasus MacGormick v Lord Advocate 1953 SC 396). Seega, kui tulevikus peaks ÜK trooni pärima Jamesi-nimeline monarh, siis saaks temast kuningas James VII, vaatamata sellele, et Inglismaal on tänaseni vaid kaks Jamesi-nimelist monarhi olnud.

Edinburgh

(Inglise keeles ei hääldata nime Edinburgh mitte nii nagu eesti keeles ehk siis [edinburg], vaid [ed-in-bö-rö]. Klikkides siia ning seejärel Edinburgh’ sõna järel olevale kõlarimärgile, saab korrektset hääldust kuulda.)

Edinburgh pole Šotimaa suurim linn, kuid rikkaliku arhitektuuripärandi eest on see kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. 2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Edinburgh’ linna rahvaarvuks 448624 inimest, kuid nüüdseks on see kasvanud üle poole miljoni piiri. (Glasgow rahvaarv on ligi 1,7 miljonit.)

Edinburgh’ ajaloolise kesklinna jaotavad kaheks Princes Streeti pargid. Neist lõuna pool asub vanalinn, mida kroonib kustunud vulkaanist ja liustikusetteist moodustunud mäe tipus asuv Edinburgh’ kindlus. Vanalinnas on säilinud keskaegne planeering ja palju reformatsiooniaegseid ehitisi. Peatänavaks on viiest üksteise otsa lükitud tänavast koosnev Kuninglik Miil (Royal Mile), millest hargnevad mitmed kitsad tänavad. Peatänav paikneb laugelt laskuval seljakul, mille läänepoolses, kõrgemas otsas on juba mainitud kindlus, idapoolses aga Holyroodi palee, kuningate Edinburgh’ residents. Kuninganna Elizabeth II veedab palees aastas ühe juunikuu nädala, muul ajal on hoone muuseumina üldsuse käsutuses.

Kuna vanalinna ala on väikene, siis võitluses ruumipuudusega polnud juba 16ndal sajandil 10-11-korruselised majad midagi erakordset, üks maja olevat olnud lausa 14 korruseline. Ruumipuudusele keskaegsed pilvelõhkujad aga lahendust ei pakkunud ning seetõttu kolisid paljud tööstusrevolutsiooni aegsed sisserändajad vanalinna all olevatesse käikudesse. Tänapäevani püsib elus legende maa-alusest linnast, kus pidavat muidugi ka kummitama. Elukohana on maa-alused käigud nüüdseks oma väärtuse kaotanud, küll aga tehakse sinna huvilistele ekskursioone.

Uuslinn asub Princes Streeti parkidest põhja pool, teisisõnu vanalinna vastas, millega peamine ühendus loodi sildade abil. Linna planeeringu konkursi võitis 1766. aastal vaid 27-aastane arhitekt James Craig, kelle kavandi järgi loodi süsteemne ning paralleelne tänavatevõrgustik, mis oli ratsionaalne ja käis kokku valgustusaja mõttelaadiga. Keskseks tänavaks on siin George Street, mis kulgeb paralleelselt temast põhja pool asuva Queen Streeti ja lõuna pool asuva Princes Streeti tänavaga. Need kolm põhitänavat on omavahel ühendatud rangelt ristuvate väiksemate tänavatega. Uuslinna bloki otstes asuvad ida pool Saint Andrew väljak ja läänes Charlotte’i väljak. Uuslinn kasvas hoogsalt, kuid linna laienedes ei saanud rangelt ristuvate tänavate võrgustik enam samal moel jätkuda.

Vanalinnast läänes on välja kujunenud finantsrajoon, kus asuvad erinevad kindlustus- ja pangandusettevõtted. Seal asub ka ümmargune liivakivist ehitatud Edinburgh’ Rahvusvaheline Konverentsikeskus (Edinburgh International Conference Centre).

Üks märkimisväärsemaid paiku väljaspool Edinburgh’ ajaloolist kesklinna on kahtlemata keskaegne Leithi sadamarajoon, mis 1920 aastal küll Edinburgh’ maakonnaga liideti, kuid on säilitanud oma identiteedi siiani. Seal asuvad ka mitmed baarid ja mereandide restoranid ning külastada saab endist kuninglikku jahti Britannia.

Iga aasta augustis toimub alates aastast 1947 Edinburgh’ International Festival, mille kestel saab näha ja kuulda kõrgetasemelisi teatrilavastusi ja klassikalise muusika kontserte tipptasemel lavastajate, näitlejate, truppide, dirigentide ja orkestrite vahendusel. Rahvusvahelise festivali kõrvale tekkis samal aastal Edinburgh’ Fringe Festival ehk Edinburgh’ Fringe, mis koosneb paljudest väiksematest festivalidest. Ühtekokku loob see maailma ühe suurima omasuguse kunstisündmuse, tuues linna igal aastal ligi miljon turisti. Selle raames pakutakse mitmeid tuhandeid kultuuriüritusi (teatritükke, kontserte, näitusi jm) kokku üle mitmekümne tuhande esitusega linna mitmesajas eri paigas. Oluline osa Fringe’i etendustest kuulub komöödiale.

Edinburgh’s asub ka Šoti Rahvusmuuseum (National Museum of Scotland), kus on välja pandud rohkem kui kümme tuhat eset, ja Šoti Rahvusgalerii (National Galleries Scotland ) ning Šoti Tänapäeva Kunsti Galerii (Scottish National Gallery of Modern Art). Viimased kaks peidavad endas Ühendkuningriigi parimaid kunstikogusid. Sissepääs muuseumi ja galeriide püsiekspositsioonidele on tasuta.

Iga-aastaselt toimub Edinburgh’s ka Hogmanay tähistamine. Hogmanayks kutsuvad šotlased vana-aasta õhtu ja uusaasta pidustusi. Tegemist on mitmepäevase tänavapeoga, mille raames toimuvad mitmesugused elavas esituses kontserdid, lastakse ilutulestikku ning pakutakse juua ja süüa. Princes Streeti parkides toimub ka rahvapidu, esinevad tuntud artistid ning kõiki külastajaid oodatakse osa võtma keilitantsudest (ceilidh).

Aberdeen

Aberdeen, linn Kirde-Šotimaal Põhjamere liivasel kaldal, on rahvaarvu poolest suuruselt kolmas Šotimaa linn. Nii vanalinn (Old Aberdeen) kui ka uuslinn (New Aberdeen) oma peamise kaubandustänava Union Streetiga asuvad kahe jõe, Dee ja Doni, vahelisel alal. Jõgede välimistel külgedel asuvad mitmed elurajoonid.

Aberdeeni linna asustasid juba 6000 aastat enne Kristust kütid, kes elutsesid jõgede suudmealadel. Tänapäeval leiab vana Aberdeeni südamest 1495. aastal asutatud Aberdeeni ülikooli suurima ja vanima linnaku (King’s College). Uuslinnas asub ka Aberdeeni ülikoolile kuuluv maailmas suuruselt teine graniithoone – Marischal College, mis on renoveeritud ja Aberdeeni linnavalitsusele välja renditud. Uuslinna puhul ei tasu end nimest eksitada lasta, sest selle arendamist alustas juba 1136.a. Šotimaa kuningas David I.

Läheduses kaevandatud graniidi tõttu on valdav enamus hoonetest ehitatud graniidist, millest on linn saanud ka erinevaid hüüdnimesid, nagu näiteks „hall linn”, „graniitlinn” ja „hõbelinn kuldsetel liivadel”. Kuna halli taevaga pilves ilm on Šotimaal üsna tavaline, siis jätab linn koos graniidist majadega halli ja paljude jaoks rusuva mulje. Samas aga, kui paistab päike, sätendab ehitistes graniidis leiduv vilgukivi hõbedaselt. Naftatööstus on andnud linnale ka Euroopa naftapealinna ja Euroopa energiapealinna hüüdnimed.

Traditsiooniliselt olid Aberdeenis peamisteks tööstusharudeks kalandus, laevaehitus, paberi- ja tekstiilitööstus, kuid tehnika arenguga on nende tähtsus drastiliselt vähenenud, kui mitte täiesti kadunud. Süvavete kalapüügi arenguga taandus kalastuse tähtsus, tekstiili tootmine lõppes 2004. aastal vabriku sulgemisega, ja paberitööstuses, olgugi et see käivitati 1694. aastal ja on seega linna vanim tööstusharu, on selle sajandi alguses suletud kaks vabrikut kolmest.

Alates eelmise sajandi seitsmekümnendatest, mil leiti naftavarud Põhjamerest, on linnast saanud üks Põhja-Euroopa peamisi naftapealinnu. Naftatööstusega kaasnev naftaplatvormide varustamine kõige vajalikuga, laevade ehitus ja remont ning sadama opereerimine on Aberdeeni majanduse ja tööhõive peamine alustala. Naftaplatvormide tõttu on ka linnapiiril asuv helikopterite maandumisväljak kommertskopteriplatside seas üks töörohkemaid maailmas, sest töölisi transporditakse platvormile ja tagasi kopteritega.

Aberdeeni külastades tasuks kindlasti jalutada ka mõnes linnapargis, sest Aberdeen on mitmekordne haljastusvõistluse Britain in Bloom (tõlge: ’Britannia õites’) võitja. Tore koht jalutamiseks on ka linna rannapromenaad, kust soojemal ajal võib hea õnne korral isegi delfiine merel sulpsamas näha.

Aberdeeni rannapromenaadi Dee jõe poolses servas asub väike Footdee küla. Küla pärineb keskajast, esimene kirjalik viide külale on aastast 1398. Ajalooliselt on tegemist kalurikülaga. See paik on väga erinev ja rahulik võrreldes ülejäänud linnaga ning päiksepaistelise ilma puhul suurepärane jalutuskäigu sihtpunkt.

Aberdeenis tasuks liikuda ka mööda merekallast linnast põhja poole, kus asuvad suured liivaluited, mis olevat sama haruldased nagu Amazoni vihmamets. Hea peatumispaik on Balmedie, kus asub telkimisvõimalustega parkimisplats ning kust saab mööda laudteed teha jalutuskäigu liivaluidete vahelt rannale. Seal läheduses asub ka miljardär Donald Trumpi poolt rajatav kurikuulus golfiväljak, mille ehitustööd peatati kunagi üldsuse tugeva vastumeelsuse tõttu, sest ehituse käigus hävitati tuhandete aastate jooksul kujunenud maastikku. Hea ülevaate olukorrast rajatava golfiväljaku raames annab Anthony Baxtery poolt koostatud dokumentaalfilm „You’ve been Trumped“. Tutvustava videoklipi leiab siit.

Erinevalt põhjapoolsetest liivarandadest asuvad linnast lõuna suunas merekaldal aga hoopiski suured kaljurahnud. Ühe otsas neist ka muljetavaldava Dunnottari kindluse varemed. Suundudes lossist edasi lõuna suunas Crawtoni joa (Crawton waterfall) juurde, on võimalik teha jalutuskäik mööda Fowlsheugh linnuvaatlemisraja kõrget kaljuserva, saatjateks ringihüppavad jänesed ja kaljudel pesitsevad linnud.

Turism

Kuigi Ühendkuningriigis on ühine valuuta, naelsterling, siis on hea teada, et Inglismaal ei taheta Šotimaa naelu väga vastu võtta, kuigi nad on tegelikult kohustatud seda tegema. Sama lugu on ka Eesti pankades, ainult Tavid vahetab Šoti naelu.

Šotimaal seda probleemi ei ole – sobivad nii Inglise kui Šoti naelad.

Šotimaa bussitransport on hea ja korralik, häid linnadevahelisi bussitariife leiab siit: www.megabus.com. Teenust pakub ka www.nationalexpress.co.uk

Pakutavate rongipiletitega saab tutvust teha ning neid soetada www.scotrail.co.uk. Mõni nädal ette ostes saab vahel rongipileti peaaegu sama hinnaga mis bussipileti, kuid mugavuse tõttu on rong üldiselt eelistatum.

Kõige toredam aga on Šotimaal ringi liikuda autoga, sest siis saab peatuda seal, kus miskit ilusat ja huvitavat teele jääb, ning selliseid momente tekib rohkelt. Vasakpoolne liiklus on kahtlemata väga harjumatu, kuid meeli ärkvel hoides ning liiklusvooluga kaasa minnes pole see niivõrd keeruline. Positiivne on ka see, et pedaalid asetsevad nii nagu peab (gaas on parema ning sidur vasaku jala all) ning ka manuaalne käigukast toimib samamoodi, s.t esimene käik on vasakule ja üles. Kuigi erinevaid autorendifirmasid on mitmeid, siis parimaid hindu oleme leidnud siit: www.arnoldclarkrental.com. Tavarendilepingu järgi jääb sageli rendile võtja omavastutus 500 naela peale, kuid ostes lisakindlustuse on omavastutus £0 ja see teeb esmakordse vasakul teepoolel sõitmise palju stressivabamaks.

Postitatud Lisa kommentaar

Hägis

LOE LISAKS: Õhtusöök Burnsi auks (Burns Supper) LOE LISAKS: Hägise retsept
Address To A Haggis (R. Burns) Translation Hägisele (tõlge Kullo Vende)
Fair fa’ your honest, sonsie face,
Great chieftain o’ the puddin-race!
Aboon them a’ ye tak your place,
Painch, tripe, or thairm:
Weel are ye wordy o’ a grace
As lang’s my arm.The groaning trencher there ye fill,
Your hurdies like a distant hill,
Your pin wad help to mend a mill
In time o’ need,
While thro’ your pores the dews distil
Like amber bead.His knife see rustic Labour dight,
An’ cut you up wi’ ready sleight,
Trenching your gushing entrails bright,
Like ony ditch;
And then, O what a glorious sight,
Warm-reekin, rich!

Then, horn for horn,
they stretch an’ strive:
Deil tak the hindmost! on they drive,
Till a’ their weel-swall’d kytes belyve,
Are bent lyke drums;
Then auld Guidman, maist like to rive,
“Bethankit!” ‘hums.

Is there that owre his French ragout
Or olio that wad staw a sow,
Or fricassee wad mak her spew
Wi’ perfect sconner,
Looks down wi’ sneering, scornfu’ view
On sic a dinner?

Poor devil! see him ower his trash,
As feckless as a wither’d rash,
His spindle shank, a guid whip-lash,
His nieve a nit;
Thro’ bloody flood or field to dash,
O how unfit!

But mark the Rustic, haggis fed,
The trembling earth resounds his tread.
Clap in his walie nieve a blade,
He’ll mak it whissle;
An’ legs an’ arms, an’ heads will sned,
Like taps o’ thrissle.

Ye Pow’rs wha mak mankind your care,
And dish them out their bill o’ fare,
Auld Scotland wants nae skinking ware
That jaups in luggies;
But, if ye wish her gratefu’ prayer,
Gie her a haggis!

Fair is your honest happy face
Great chieftain of the pudding race
Above them all you take your place
Stomach, tripe or guts
Well are you worthy of a grace
As long as my arm

The groaning platter there you fill
Your buttocks like a distant hill
Your skewer would help to repair a mill
In time of need
While through your pores the juices emerge
Like amber beads

His knife having seen hard labour wipes
And cuts you up with great skill
Digging into your gushing insides bright
Like any ditch
And then oh what a glorious sight
Warm steaming, rich

Then spoon for spoon
They stretch and strive
Devil take the last man, on they drive
Until all their well swollen bellies
Are bent like drums
Then, the old gent most likely to rift (burp)
Be thanked, mumbles

Is there that over his French Ragout
Or olio that would sicken a pig
Or fricassee would make her vomit
With perfect disgust
Looks down with a sneering scornful opinion
On such a dinner

Poor devil, see him over his trash
As week as a withered rush (reed)
His spindle-shank a good whiplash
His clenched fist the size of a nut.
Through a bloody flood and battle field to dash
Oh how unfit

But take note of the strong haggis fed Scot
The trembling earth resounds his tread
Clasped in his large fist a blade
He’ll make it whistle
And legs and arms and heads he will cut off
Like the tops of thistles

You powers who make mankind your care
And dish them out their meals
Old Scotland wants no watery food
That splashes in dishes
But if you wish her grateful prayer
Give her a haggis!

Au sulle, priske piirakas,
Suur lihavormikuningas!
Kõik rupskid, maod ja soolikad
On põrm su ees.
Sind kiitma olgu hoolikas
Küll iga mees.Mis on su kõrval vorst ja sink!
Su kannikad kui kauge kink,
Su vardast tee või ukselink,
Kui puudub see.
Ja pärlendab su ihu prink
Kui helmekee.Näe, maamees puhtaks pühib noa
Ja lõikab lahti uhke roa,
Su täidis purskab laia joa
Kui tulemäest.
Soe, rammus aur nüüd täidab toa
Kui võluväest.

Siis raskeks rabamiseks läeb –
Kes hiljaks jääb, see ilma jääb!
Pea kõigil punnis vatsu näeb,
Et trummi löö.
“Aitüma!” ühmab taat ja säeb
hirmpingul vööd.

Kel ees on prantsuse raguu,
Möks, mida põlgab seagi suu,
Või frikasse, mis kui kõik muu
Ta välja öögib,
Eks see siis, irvel lõualuu,
Neid sööke nöögib?

Mis saab, kui solki keedab kokk?
Vend vedel on kui löntis sokk,
Ta säär on peenike kui tokk
Ja mõõka pihk
Ei pea, kui kutsub lahinglokk
Ja priiusihk!

Kuid vaata hägist söönud meest:
Kui härg läeb läbi igast veest
Ta laias kämblas mõõga seest
Käib tulejutte;
Päid-jalgu maha jääb ta teest
Kui takjanutte.

Võiks taevas olla selge sott,
Mis rahvale mis toidupott:
Las muile lahja leivakott
Teil ripub nagis;
ET TÄNUPALVET LOEKS TEIL ŠOTT,
TAL ANDKE HÄGIST!

Postitatud Lisa kommentaar

Vana-aasta õhtu šoti moodi (Hogmanay)

Tänapäevalgi leiab Šotimaal mitmeid ammuseid aastavahetuse rituaale ja kombeid. Paljude algupära enam ei teata, kuid nagu ikka – suurem osa neist on seotud sooviga, et uus aasta tuleks õnnelik.
  • Esimene külaline (First-footing) – et uus aasta tuleks õnnerohke, siis peaks uue aasta esimese päeva esimene külaline olema mustajuukseline meesterahvas (võimalik, et see enne pärineb viikingite asjast, mil heledapäised külalised ukse taga tähendas suuremat sorti pahandust). Esimene külaline peaks tooma kaasa ka sümboolseks kingituseks kivisütt, liivaküpsiseid, soola, musta kakku (black buns) või viskit, et tulev aasta oleks tõeliselt edukas.
  • Toad korda – uue aasta vastuvõtmist koristamata majas peetakse halvaks endeks. Aastavahetuseks tuleb teha kodus täielik suurpuhastus, ka kaminad ja ahjud tehti puhtaks – siis, kui maju veel kivisöega köeti.
  • Võlgadest vabaks – ammune ebausk väidab, et enne keskööd tuleks püüda tasuda kõik oma võlad.
  • Pärast keskööd lauldakse Robert Burnsi laulu Auld Lang Syne – see laul on aastavahetuse pidude kõrghetk kõikjal üle Šotimaa (ja paljudel pidudel üle kogu maailma).Ja siin Eestiski – või kus iganes maailmas – kui aastavahetuse kell on löönud, siis on igati vahva tõusta ja laulda üks südamesse minev sõpruse laul möödunud headest aegadest – Auld Lang Syne, mida eesti keelde on tõlgitud lausa mitmes variandis. Algupärasele kõige lähedasema sõnumiga on Šoti joogilaul, samuti on eestikeeles tuntud Laul ammumöödunud ajast.

Olgu Sinu uus aasta just selline nagu Sa seda ootad! Ole hoitud!

Eike
ScottEst

Postitatud Lisa kommentaar

Andresepäev / St Andrew’s Day

Šoti lippAndresepäev, 30. november, on Šotimaa rahvuspüha. Põikrist (saltire) e püha Andrease lipp on Šotimaa riigilipp .  Šotimaa tervitab 2021 ja kutsub tähistama ning külla! (ingl.k)

Andresepäev on Šotimaal rahvuspüha, kuna Andreas on Šotimaa kaitsepühak. 20. sajandi teisest poolest tuntakse andresepäeva advendiaja algusena. Aastatuhande vahetusel levis Eestisse Skandinaavia komme süüdata sel puhul advendiküünlaid. Andresepäeval võivad lapsed avada esimese luugi advendikalendris, kus iga päeva luugi taga ootab maiustus.  Et Andreas oli tuntud oma heatahtlikkuse, abivalmiduse ja rohkete heategude poolest, tähistatakse seda päeva ka võimalusena meeldetuletuseks, kui olulised on kasvõi väikesed igapäevased heateod.

Lugu
Apostel Andreas, Siimeon Peetruse vend, sündis Galilea Betsaidas, kus mõlemad olid kalamehed. Andreas kuulus Ristija Johannese jüngrite hulka, kuid ühines hiljem koos vennaga Jeesuse jüngritega ning kuulus tema lähimasse sõpruskonda, olles üks soosikapostlitest. Pärast Kristuse surma suundus ta misjonitööle ilmselt Sküütiasse, kust rändas veel mitmele poole. Löödi Ahhaias risti tänaseks andrease risti nime all tuntud ristipuule. Piinade pikendamiseks teda ei naelutatud, vaid hoopis seoti risti külge. Andreas suri 30. novembril. Lääne- ja idakirik tähistavad seda ühel ja samal kuupäeval. Andreas on lisaks Šotimaale ka Kreeka, Rumeenia, Venemaa, Ukraina, Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi ja Barbadosel asuva St Andrew’ haldusüksuse kaitsepühak. Tema nime kannavad Eestis Äksi, Sangaste ja Pilistvere kirik.

Andreas sai Šotimaa kaitsepühakuks 10. sajandi keskpaiku. Mitme legendi järgi tõi osa Andrease säilmeid kreeka munk Regulus jumaliku ilmutuse pääle Patrasest Konstantinoopoli asemel „maailma lõppu, kus nad oleksid paremini kaitstud“, paika, kus tänapäeval asub St Andrewsi linn, aastal 390.
Ka kahe vana käsikirja väitel, millest ühte hoitakse Pariisis ja teist Londonis, tõi Andrease säilmed piktide kuninga Óengus mac Fergusa (729–761) kätte keegi Regulus. Ainus ajaloost teadaolev Regulus aga (Riagail ehk Rule, kelle nime kannab St Rule’i ehk siis Reguluse torn St Andrewsi katedraali territooriumil) oli iiri munk, kes Iirimaalt pagendati, kuid tema elas u 573–600. Seevastu on põhjust arvata, et reliikvia oli alguses hoopis Hexhami piiskopi Acca valduses, kes viis selle Piktimaale, kui ta u 732 Inglismaalt Hexhamist välja saadeti ja ta rajas oma uue piiskopkonna sääl, kus nüüd on St Andrews. Regulusega on säilmete toomist seostatud tõenäoselt soovist viia St Andrewsi kiriku rajamine võimalikult varajasse aega.
Taas legendi järgi viis sada aastat hiljem, 832, kuningas Óengus II piktide ja šottide sõjaväe lahingusse anglite vastu, keda juhtis Æthelstan. Lahing peeti praeguse Athelstanefordi küla lähistel (East Lothiani maakond). Óengus olevat lahingu eelõhtul palvetades tõotanud, et võidu korral kuulutab ta Püha Andrease Šotimaa kaisepühakuks. Lahingupäeva hommikul olevat taevasse ilmunud X-kujulised valged pilved. Sellest ilmselt jumalikust märgist julgustatuna läks Óenguse ühendatud vägi võitlusse arvuliselt ülekaalukama vaenlase vastu ja nad võitsidki.Arvates, et pilvemärk kujutas endast põikristi, millel Püha Andreas hukati, täitis Óengus oma lahingueelse tõotuse ja kuulutaski Andrease Šotimaa kaitsepühakuks. Väidetavalt just selle legendi põhjal ongi Šotimaa lipuks saanud valge põikrist taevassinisel taustal. On siiski ka andmeid, et Andreas tõsteti Šotimaal ausse juba enne seda sündmust.

Tähistamine
Andresepäeva tähistavad šotlased kogu maailmas, nii Šotimaal kui šoti diasporaas, kus šoti juurtega inimesi arvatakse olevat 40 miljoni ringis. Välismaal korraldavad suuremaid pidustusi Püha Andrease seltsid. Esimene niisugune selts asutati Lõuna-Carolinas Charlestonis 1729. Kodumaal peetakse 30. novembril keilipidusid nii linnades kui ka paljude külade rahvamajades. Pühaku nime kandvas St Andrewsis toimub terve nädala kestev festival: kontserdid, rongkäik, jõulutulede süütamine, vabaõhu-keilipidu, söömingud, kus ei puudu hägiski.
Alates 30. novembrist 1996, mil Briti valitsuse nõusolekul tagastati Šotimaale kunagine Šoti kuningate kroonimiskivi – 152 kg kaaluv Scone’i Kivi ehk Saatusekivi, pääseb andresepäeval Edinburgh’ lossi kivi vaatama tasuta. (Selle kivi oli täpselt 700 aastat varem sõjasaagina kaasa viinud Inglismaa kuningas Edward I, siis paigutati see Westminster Abbey kroonimistooli, millel krooniti peaaegu kõik hilisemad Inglismaa ja Ühendkuningriigi kuningad. Kokkuleppe kohaselt viiakse kivi tulevaste kroonimiste päevadeks ajutiselt taas Londonisse.)

(Internetimaterjalide põhjal koostanud Kullo Vende)

Lisalugemist wikipediast

Postitatud Lisa kommentaar

AULD LANG SYNE – lugu sellest loost

AULD LANG SYNE

Võib vist liialdamata öelda, et see on kõige tuntum ja levinum laul kogu maailmas. Laulul on Šotimaal pikk, vähemalt 15. sajandi taha ulatuv ajalugu. Esimene käsikirjas luuletusena kirja pandud laulutekst pärineb 1568. aastast. Tolle sõnad kattusid praegustega vaid paari rea ulatuses, ent siiski äratuntavalt. Sääl räägitakse sõjast koju saabunud haavaarmidega sõjamehest, keda tema armastav sõbratar kangelasena vastu võtab ja tahab saada koos sama õnnelikuks kui oldi enne mehe sõttaminekut.  Hiljem on tekstist säilinud mitmeid versioone, kuni see praeguse kuju omandas tänu Robert Burnsile. Burns oli ühe vanamehe suust kuuldud laulust vaimustuses, kuid arvatakse, et rahvasuust on pärit ainult refrään ja üks või kaks salmi – ja needki pole samad, mis eelnenud sajandite jooksul olid kirja pandud – , ülejäänud paar salmi kirjutas Burns ise. Esimene jälg Burnsi tekstist on tema kirjas heale tuttavale pr Dunlopile aastast 1788.

Ka laulu viis on aegade jooksul muutunud. Burnsi ajal oli laulust teada kaks viisi. Esimene neist ilmus trükis 1700. aastal väikeses šoti viiside kogumikus. Sellest raamatukesest on teadaolevalt säilinud üksainus eksemplar. Enam-vähem sama viis, nüüd juba koos vana inglise keelde tõlgitud tekstiversiooniga, trükiti esmakordselt 50 šoti laulust koosnevas kogumikus 1725 Londonis. 18. sajandi jooksul ilmus sama laul väikeste muudatustega meloodias veel mitmes kogumikus. Kui Burns oma teksti 1793 „Šoti muusikamuuseumi” nimelise väljaande kirjastajale Johnsonile saatis, teadis ta tõenäoliselt ikka sedasama vana meloodiat, mida ta Johnsonile saadetud kaaskirjas nimetas keskpäraseks. Burnsi tekst koos selle vana, küll taas kohendatud meloodiaga ilmus „Muuseumi” kogumiku 5. köites 1796.

Samal ajal elas rahvasuus teine, eelmisega sarnane ülipopulaarne viis, mille järgi tantsiti ja lauldi mitmeid vägagi erisuguseid laule. Selle viisiga ilmus ka Burnsi laul Thomsoni „Šotimaa valitud laulude” 2. köites 1799. See ongi see meloodia, mille järgi Burnsi laulu „Auld Lang Syne” tänapäeval laulab terve ingliskeelne maailm. Laulab joogilauluna, koosviibimiste lõpu- ehk lahkumislauluna ja vana aasta ärasaatmislauluna. Ingliskeelne lauljaskond oskab pääle refrääni enamasti peast laulda küll ainult esimest ja viimast salmi, tihti neidki lünklikult.

Eestis sai lauluviis laialt tuntuks „Küünlavalguse valsina” 1940. a filmist „Waterloo sild”. Ehkki filmis kõlas see 3/4 taktis, on laulu originaaltaktimõõt 4/4. Eestikeelse valsilaulu sõnad kirjutas Heldur Karmo 1955 kahes versioonis. Üks neist on puhas filmist inspireeritud omalooming, teises on tegu järelluuletamisega, kus osaliselt on äratuntav Burnsi lähtetekst.
Šoti keilipidudel ja Burnsi õhtusöögi lõpulauluna oleme aastast 2011 laulnud E. Kumari tõlget, mis kõige paremini ülemaailmse versiooniga kokku läheb.

Korraliku eestikeelse tõlke on Burnsi laulust teinud Urmas Tõnisson. See ilmus Burnsi luulekogumikus „Mu arm on nagu ruske roos” Ilmamaa kirjastusel aastal 2000. Pangem tähele, et originaali teine salm asub tõlkes viimasel kohal. See kahetsusväärne ümbertõste pärineb juba aastast 1799: seletamatul põhjusel oli see tehtud Thomsoni „Šotimaa valitud lauludes” ja paraku on selline järjekord hilisemates Burnsi väljaannetes kinnistunud. Burnsi enda algse, loogilisema järjekorraga ilmus laulutekst üle kahe aasta varem Johnsoni „Šoti muusikamuuseumi” kogumikus. Kuna rahvas kõnealust salmi nagunii peaaegu kunagi kusagil ei laula, ei alguses ega lõpus, vaid lõpetab ikka käteulatamise salmiga, polegi nii oluline, kuidas salmid trükis paiknevad.

ScottEst tänab selle suure ja mahuka teema lühikokkuvõtte eest hr Kullo Vendet!

Postitatud Lisa kommentaar

Auld Lang Syne – Šoti joogilaul

ŠOTI JOOGILAUL
(tõlge E. Kumar)

Kas meenub vana armastus,
et nukraks ei läe meel.
Kas unuda võib armastus
ja käidud sõprustee?

Me sõprusele terviseks
nüüd tõsta, sõber, klaas
ja meenutagem armastust
ning endist sõprust taas!

Siin tee meid jälle kokku toob,
siin sõber sind ma näen.
Siin sõprusele tervist joon
siin ulatame käed.

Me sõprusele terviseks
nüüd tõsta, sõber, klaas
ja meenutagem armastust
ning endist sõprust taas!

Selle laulu saatel VANA AASTA ÄRASAATMISE ja tegelikult ka ühe korraliku šoti keilipeo lõpetamise liikumine:

Lähteasend:
Seistakse sõõris (ringis, kätest kinni)

Esimene salm:
Seistakse ringis kätest kinni.

Teine salm:
Sama, kuid käed kergelt kiikumas.

Kolmas salm:
Käed asetatakse rinnal risti (parem üle vasaku)  ja ühendatakse naabrite ristis kätega (siis, kui salmis seda käte ulatamise kohta lauldakse). Käsi kiigutatakse kergelt üles-alla.

Teine salm teist korda (muusika läheb kiiremaks):
Käed rinnal risti ja ühendatud naabri kätega liigutakse lustakalt kepseldes ringi sissepoole ja siis välja – 2x.

(Kui jõutakse teist korda ringist välja, siis pööravad kõik end (kätest lahti laskmata) äraminekule, st näoga ringist välja seisma, – sümboliseerib kohalolijate ühtsust ja tähistab ühe toreda peo lõppu)

 

Postitatud Lisa kommentaar

Auld Lang Syne – Laul ammumöödunud ajast

LAUL AMMUMÖÖDUNUD AJAST
Auld Lang Syne (The Farewell Waltz) (Šoti rahvalaul)

Kas noorepõlve sõprus võib
meil meelest minna eal?
Kas meelest minna sõprus võib
ja möödund päevad head?

Jah, ammu möödund päevi neid
nüüd meenutame koos.
Ei kao nad iial meelest meil
kui kaunid muinaslood.

Vaid meile voogas järvepind,
vaid meile kohas laas.
Nüüd palju aastaid möödund ju
sest kaunist õnnea’ast.

Jah, ammu möödund päevi neid
nüüd meenutame koos.
:,: Ei kao nad iial meelest meil
kui kaunid muinaslood. :,:

HK 1955 (teine versioon)

Postitatud Lisa kommentaar

Auld Lang Syne – On küünlavalgus hell ja soe

ON KÜÜNLAVALGUS HELL JA SOE

Heldur Karmo / šoti rahvaviis

On küünlavalgus hell ja soe,
süda valsitaktis lööb –
kõik praegu hurmab, hinge poeb
ja meid seob see kaunis öö.

Me küünlavalgel tantsime
parketil käsikäes –
me viimne valss on täna see,
mis ei iial meelest läe.

Ma praegu uues valguses
kogu senist elu näen
ja rohkem veel, kui alguses
sind ma armastama jään.

Nüüd viimne küünal kustund ka,
oh, suudle mind ja siis
on saabund aeg meil lahkuda –
kõlab viimne valsi viis …

Postitatud Lisa kommentaar

Peaaegu olematu jõulutraditsioon Šotimaal

Oled ehk märganud, et šotlased tähistavad aastavahetust rohkem kui jõuluaega?
See võib olla sellest, et mingi aeg olid jõulud Šotimaal keelatud. Nii oli aastavahetus mitmed aastakümned talve ainus suurem põhjus pidutseda ja see ootus kandis peotuurid kõrgemale ja kannab seda vist tänasenigi, kui legende uskuda.

Ammustel aegadel tähistati pööripäevi. Kui varasel kirikul tekkis küsimus, et millal Kristuse sündi tähistada, kuna pühakirjadest otseselt aega ei selgu, siis oli igati sobilik siduda see tähtis sündmus kuupäevaga, mida inimesed nagunii juba ammustest aegadest tähistasid. Samuti püüdles kirik selle poole, et inimesed lõpetaksid oma paganlikud rituaalid ja hakkaksid selle asemel tähistama kristlikke tähtpäevi. Hoolimata kõigist pingutustest ei kadunud jõuludest siiski kõik paganlikud detailid, nii on täies elujõus Santa Claus ja Jõuluvana, rääkimata päkapikkudest.

Kui väga tinglikult ja ülevaatlikult kokku võtta (olgu lugejad meile armulised ja saatku usinasti selgitusi), siis 16. sajandi kirik Šotimaal oli presbüterlik ehk protestantlik ja selle põhiline vaade elule oli et 1) katolikud on tohlamid, kes ei saa üldse aru, mis kristlus tegelikult on, ja 2) kõik, mis on lõbus, on automaatselt kahtlane. John Knox, kes oli presbüterliku kiriku pea Šotimaal, pahandas mitmeid kordi Šotimaa kuninganna Mary ( (Mary Queen of Scots) peale, kellele meeldis tantsida. John Knox vihkas ainuüksi mõtetki tantsimisest.

Niisiis – Šotimaa presbüterlik kirik  oli tauninud „Yule“ pidustusi juba 1583. aastast alates. Kiriku veendumus oli, et sellisteks pidustusteks polnud mingit alust, sest see ei peegeldanud seda, mis oli kirjas Piiblis. Jõulude tähistamine võis tol ajal lõppeda ka arreteerimistega ning pärast protestantliku reformi kehtestati 1640.a parlamendi korraldusega jõulude tähistamise keeld.

See keeld ei olnud tegelikult jõus väga kaua. See tühistati 1686. a, mõned aastad pärast Oliver Cromwelli surma, ent šotlased on läbi sajandite olnud väga usklik rahvas. Seepärast tähistati jõule Šotimaal väga vaikselt ka sel ajal, kui see ei olnud otseselt keelatud ja seda kuni 20. sajandini.

Alles alates 1958. aastast on 25. detsember Šotimaal riigipüha. Kuid enamik rahvast jätkas alguses inertsist igapäevaseid tegevusi. Alles 1974 muudeti riigipühaks ka teine jõulupüha, 26. detsember (= Boxing Day, mil vanasti anti kingitusi – Xmas boxes – teenijaile).

Postitatud Lisa kommentaar

Tam o’shanter, šoti meestemüts ehk tämmi

Tam hat - šoti meestemütsi pilt

Tam o’shanter on põline šoti meestemüts, mida hakati nõnda nimetama Robert Burnsi 1790. a ilmunud poeemi nimikangelase Tam O’Shanteri järgi. (Tõenäoselt kandis Tam seda mütsi poeemi illustratsioonidel. Poeemi tekstis mütsist juttu ei ole.)

Kirjeldus:  Tam o’shanter on laperik, algselt käsitsi ühes tükis kootud villane müts, mida iseloomuliku lapiku kuju saamiseks venitati puust kettal ja seejärel vanutati. Esimesi sedalaadi mütse, mida nende tavalise sinise värvi järgi nimetati sinimütsideks, valmistasid just Šotimaa mütsitegijad. 1599. aastaks oli üle Šoti riigi moodustunud viis mütsitegijate gildi, mis tegutsesid Edinburgh’s, Aberdeenis, Perthis, Stirlingis ja Glasgows. 16. sajandi lõpul olid šoti mütsid meeste seas väga moes ja nii oli see ka kogu 17. sajandi jooksul.

Ehkki mitmesugused sellesarnased lapikud mütsid olid 16. sajandil tavalised mujalgi Loode-Euroopas, erineb see hiljem tam o’shanteri nime saanu neist selle poolest, et tema keskpaika ehib suur villane nupp. Burnsi tegelase nime hakkas müts kandma 19. sajandi alguses, kui selle vana mütsi sarnased mütsid (kõrvuti Glengarry klanni ja Balmorali kuningalossi nime kandvate šoti mütsidega) võeti kasutusele Briti sõjaväe šoti rügementides. Balmorali mütsi nimetatakse vahel samuti tam o’shanteriks.

Sajandeid kasutati šoti kootud meestemütside tegemisel üksnes kergesti saadavaid looduslikke värvaineid, eriti sinerõikast saadavat indigot – siit ka nimetus „sinimüts“. Pärast seda, kui 19. sajandi keskel leiutati odavad keemilised värvained, hakati tam o’shanterit tegema ka mitmesugustest kangastest, näiteks tviidist, nii ühevärvilisi kui ka tartanmustrilisi. Naisedki on hakanud sellesarnaseid mütse kandma, neid nimetatakse tämmideks.

  • Kasutamine sõjaväes

Esimeses maailmasõjas võtsid šoti jalaväelased 1915. aastal läänerinde kaevikutes kasutusele khakivärvilise Balmorali mütsi. Sedagi hakati tam o’shanteriks nimetama; hiljem aga lühendasid sõjaväelased nime ToS-iks. See müts õmmeldi kokku tviidikanga tükkidest.

Tänapäevalgi kantakse Kuninglikus Šoti rügemendis ToS-i igapäeva- ja töövormi juurde, samuti mõnes Kanada vägede rügemendis. Šoti rügemendi eri pataljonid kannavad teistest pataljonidest eristumiseks ToS-il igaüks oma kindlat värvi sulge.

  • Akadeemiline tämm

Paljudes ülikoolides kantakse pidulikel puhkudel koos talaariga akadeemilist tutiga samet-tämmi, mis eristab doktorikraadi omanikke teiste akadeemiliste kraadide omanikest. Kuigi seda nimetatakse tämmiks, ei pärine see šoti tam o’shanterist, vaid Tudori mütsist, ja see koosneb kahest kuus- või kaheksanurksest ääre külge kinnitatud riidetükist, mitte tordilõigukujulistest tükkidest, millest õmmeldakse tam o’shanter.

  • Moe-tämm

Tämm ehk tämmimüts tuli naistemoodi 1920-ndate alguses. Selle eeskujuks oli samuti tam o’shanter, sest tol ajal oli trendikas kanda liibuvamaid kübaraid ning jäljendada meestemoodi.

Postitatud Lisa kommentaar

Tartan – šotiruuduline kangamuster

Photo by Gitta Zahn via Flickr | Creative Commons

Lühiülevaade tartani ning mägismaa-šoti riietuse ajaloost

Pole kindlamat sümbolit šotlase äratundmiseks kui tartan, eriti kui näed seda kildil, mida ta kannab. Tartani populaarsus tagab tema kasutamise paljudel puhkudel. Mägismaa-šoti riietust kantakse alates kõike pidulikumaist üritustest valitseva riigipea osavõtul kuni rahvusvaheliste jalgpallivõistlusteni, kõige peenemaist ballisaalidest kuni mägimatkadeni. Sümboli tugevust näitab seegi legend, et Neil Armstrong olevat võtnud tüki oma klanni tartankangast kuule kaasa.

Tartani ajalugu ulatub kaugesse minevikku. 19. sajandi lõpus kaardistas Rootsi maadeuurija Sven Hedin  Taklamakani kõrbe, kus ta muuseas avastas Siiditeel iidse matusekoha. Arvatakse, et sääl oli haiguse või loodusõnnetuse tagajärjel hukkunud ja liiva alla mattunud salk rändureid. 20. sajandil kaevati nad välja. Ilmnes, et ülikuivas kliimas olid neist saanud haruldaselt hästi säilinud muumiad. Nad olid pikakasvulised, pika sirge nina ja punakate juustega, värviliste kehakatete ja tartan-mustriliste sääristega. Kõik andis põhjust uskuda, et tegemist oli keltidega, seega ka šotlaste eellastega. Muumiate vanus aga oli 2500-3000 aastat!

Rooma kroonikud mainivad Briti saarte elanike erksavärvilist triibulist riietust, kuid ruudumustrist juttu ei tee. Alles 1500 a hiljem jõuab tartan esmakordselt kirjalikesse ürikuisse, ent ka siis, 16. sajandil, võis see tähendada pigem kangast kui selle mustrit.

Tänapäeva tähenduses tartani olemasolu esimeseks tõendiks on u 1631 aastast pärit saksa puugravüür, mis arvatakse kujutavat suurt mägismaa tartankilti kandvaist šotlastest palgasõdureid Gustav Adolfi sõjaväes.

Järgmiseks verstapostiks tartani ajaloos oli Cullodeni lahing 1745. aastal, kus noor prints Charles Stuart tegi viimase, lootusetu katse vabastada Šotimaa inglaste võimu alt. Tema mägišotlastest sõjavägi oli jagatud rügementideks klannide järgi, keda väliselt võis üksteisest eristada igale klannile omane tartan. Siit algabki suur klannitartani müüt.

Muidugi ei kudunud kangur oma suurperele ühesugust tartanit selleks, et teistest piirkondadest eristuda, vaid lihtsalt niisugune oli tema leiutatud muster. See, et naaberklannid hakkasid tema oma selle järgi ära tundma, on loomulik areng. Tihti hakati tartanit ka kangru nime järgi nimetama.

Mustri värvid sõltusid kohapeal leiduvatest taimedest. Šotimaa läänerannikul saadi parkheinast salatirohelist, adrust ihukarva kollakasroosat või -halli, kaldatigudest lillat. Sisemaal hangiti värvaineid rabadest: kanarbikust sai erineva töötluse teel kollast, tumerohelist ja pruunikasoranži, mustikaist lillasid, pruune ja siniseid toone, 20 eri samblikust hulga õrnu varjundeid. Kui kangur või tema klient oli jõukas, võis ta kasutada ka importvärve, mida saadi punavärviku juurtest, košenillist, sinirõikast ja indigost.

Tartankanga kudumine sai tagasilöögi 1746. a, kui kuningas George II keelas mägismaa-šoti riietuse kandmise. Keeld kehtis 36 aastat. Kudumine kandus mägismaa raja äärde madalikule, sest kangast oli vaja sõjaväele ja kolooniatesse.

Tartani taassünniks andis tõuke George IV visiit Edinburgh’sse 1822. a, kui vastuvõtu korraldaja Walter Scott kutsus klannide pealikud kohale oma klanni tartanriietuses. Tollal ei teadnud veel paljud klannid, mis nende tartan oli või kas neil oli seda olnudki. Pealikud üritasid seda vanemailt inimestelt teada saada.

Uus tartanilaine tõusis Victoria ja Alberti ajal: prints Albert kujundas ise nüüdseks maailma-kuulsa Balmorali tartani, millega kaeti nende Šotimaal asuva Balmorali lossi tubade seinadki.

Peagi avaldasid kaks Stuarti-nimelist venda rohkete klannitartanite näidistega raamatu, millest paljud võisid olla nende endi väljamõeldud. Pikapeale muretsesid suured mägismaa- kui ka madalmaa-šoti perekonnad, kellel seni polnud oma tartanit olnud, endile päris oma tartani.

Ka nüüd, 21. sajandil, otsivad šotlaste järglased üle maailma agarasti oma perenime järgi kunagise klanni võimalikku tartanit või seda leidmata lasevad selle endale kujundada.

Ka Eesti on saanud oma kauni rahvustartani, Eesti lipu ja Šoti kuningalipu värvides. Selle andis toonasele välisministrile Urmas Paetile 2005. aasta novembris Šotimaal, 14.sajandist pärinevas Doune’i lossis toimunud pidulikul tseremoonial, üle Eesti aukonsul Šotimaal Iain Lawson. Eesti tartani disainis Perthis asuv tartanikanga valmistaja ja disainer House of Edgar. Tartani mustriks valiti kombinatsioon Eesti lipu sini-must-valgest ning Šotimaa kuninglikult lõvilipult laenatud punasest ja kuldsest. Eesti rahvustartan on registreeritud ka Šoti rahvuslikus registris. See on meie oma tartan, mida auga kanda ja mujalgi maailmas tutvustada.