Tartan – šotiruuduline kangamuster

Lühiülevaade tartani ning mägismaa-šoti riietuse ajaloost

Pole kindlamat sümbolit šotlase äratundmiseks kui tartan, eriti kui näed seda kildil, mida ta kannab. Tartani populaarsus tagab tema kasutamise paljudel puhkudel. Mägismaa-šoti riietust kantakse alates kõike pidulikumaist üritustest valitseva riigipea osavõtul kuni rahvusvaheliste jalgpallivõistlusteni, kõige peenemaist ballisaalidest kuni mägimatkadeni. Sümboli tugevust näitab seegi legend, et Neil Armstrong olevat võtnud tüki oma klanni tartankangast kuule kaasa.

Tartani ajalugu ulatub kaugesse minevikku. 19. sajandi lõpus kaardistas Rootsi maadeuurija Sven Hedin  Taklamakani kõrbe, kus ta muuseas avastas Siiditeel iidse matusekoha. Arvatakse, et sääl oli haiguse või loodusõnnetuse tagajärjel hukkunud ja liiva alla mattunud salk rändureid. 20. sajandil kaevati nad välja. Ilmnes, et ülikuivas kliimas olid neist saanud haruldaselt hästi säilinud muumiad. Nad olid pikakasvulised, pika sirge nina ja punakate juustega, värviliste kehakatete ja tartan-mustriliste sääristega. Kõik andis põhjust uskuda, et tegemist oli keltidega, seega ka šotlaste eellastega. Muumiate vanus aga oli 2500-3000 aastat!

Rooma kroonikud mainivad Briti saarte elanike erksavärvilist triibulist riietust, kuid ruudumustrist juttu ei tee. Alles 1500 a hiljem jõuab tartan esmakordselt kirjalikesse ürikuisse, ent ka siis, 16. sajandil, võis see tähendada pigem kangast kui selle mustrit.

Tänapäeva tähenduses tartani olemasolu esimeseks tõendiks on u 1631 aastast pärit saksa puugravüür, mis arvatakse kujutavat suurt mägismaa tartankilti kandvaist šotlastest palgasõdureid Gustav Adolfi sõjaväes.

Järgmiseks verstapostiks tartani ajaloos oli Cullodeni lahing 1745. aastal, kus noor prints Charles Stuart tegi viimase, lootusetu katse vabastada Šotimaa inglaste võimu alt. Tema mägišotlastest sõjavägi oli jagatud rügementideks klannide järgi, keda väliselt võis üksteisest eristada igale klannile omane tartan. Siit algabki suur klannitartani müüt.

Muidugi ei kudunud kangur oma suurperele ühesugust tartanit selleks, et teistest piirkondadest eristuda, vaid lihtsalt niisugune oli tema leiutatud muster. See, et naaberklannid hakkasid tema oma selle järgi ära tundma, on loomulik areng. Tihti hakati tartanit ka kangru nime järgi nimetama.

Mustri värvid sõltusid kohapeal leiduvatest taimedest. Šotimaa läänerannikul saadi parkheinast salatirohelist, adrust ihukarva kollakasroosat või -halli, kaldatigudest lillat. Sisemaal hangiti värvaineid rabadest: kanarbikust sai erineva töötluse teel kollast, tumerohelist ja pruunikasoranži, mustikaist lillasid, pruune ja siniseid toone, 20 eri samblikust hulga õrnu varjundeid. Kui kangur või tema klient oli jõukas, võis ta kasutada ka importvärve, mida saadi punavärviku juurtest, košenillist, sinirõikast ja indigost.

Tartankanga kudumine sai tagasilöögi 1746. a, kui kuningas George II keelas mägismaa-šoti riietuse kandmise. Keeld kehtis 36 aastat. Kudumine kandus mägismaa raja äärde madalikule, sest kangast oli vaja sõjaväele ja kolooniatesse.

Tartani taassünniks andis tõuke George IV visiit Edinburgh’sse 1822. a, kui vastuvõtu korraldaja Walter Scott kutsus klannide pealikud kohale oma klanni tartanriietuses. Tollal ei teadnud veel paljud klannid, mis nende tartan oli või kas neil oli seda olnudki. Pealikud üritasid seda vanemailt inimestelt teada saada.

Uus tartanilaine tõusis Victoria ja Alberti ajal: prints Albert kujundas ise nüüdseks maailma-kuulsa Balmorali tartani, millega kaeti nende Šotimaal asuva Balmorali lossi tubade seinadki.

Peagi avaldasid kaks Stuarti-nimelist venda rohkete klannitartanite näidistega raamatu, millest paljud võisid olla nende endi väljamõeldud. Pikapeale muretsesid suured mägismaa- kui ka madalmaa-šoti perekonnad, kellel seni polnud oma tartanit olnud, endile päris oma tartani.

Ka nüüd, 21. sajandil, otsivad šotlaste järglased üle maailma agarasti oma perenime järgi kunagise klanni võimalikku tartanit või seda leidmata lasevad selle endale kujundada.

Ka Eesti on saanud oma kauni rahvustartani, Eesti lipu ja Šoti kuningalipu värvides. Selle andis toonasele välisministrile Urmas Paetile 2005. aasta novembris Šotimaal, 14.sajandist pärinevas Doune’i lossis toimunud pidulikul tseremoonial, üle Eesti aukonsul Šotimaal Iain Lawson. Eesti tartani disainis Perthis asuv tartanikanga valmistaja ja disainer House of Edgar. Tartani mustriks valiti kombinatsioon Eesti lipu sini-must-valgest ning Šotimaa kuninglikult lõvilipult laenatud punasest ja kuldsest. Eesti rahvustartan on registreeritud ka Šoti rahvuslikus registris. See on meie oma tartan, mida auga kanda ja mujalgi maailmas tutvustada.