AULD LANG SYNE
Võib vist liialdamata öelda, et see on kõige tuntum ja levinum laul kogu maailmas. Laulul on Šotimaal pikk, vähemalt 15. sajandi taha ulatuv ajalugu. Esimene käsikirjas luuletusena kirja pandud laulutekst pärineb 1568. aastast. Tolle sõnad kattusid praegustega vaid paari rea ulatuses, ent siiski äratuntavalt. Sääl räägitakse sõjast koju saabunud haavaarmidega sõjamehest, keda tema armastav sõbratar kangelasena vastu võtab ja tahab saada koos sama õnnelikuks kui oldi enne mehe sõttaminekut. Hiljem on tekstist säilinud mitmeid versioone, kuni see praeguse kuju omandas tänu Robert Burnsile. Burns oli ühe vanamehe suust kuuldud laulust vaimustuses, kuid arvatakse, et rahvasuust on pärit ainult refrään ja üks või kaks salmi – ja needki pole samad, mis eelnenud sajandite jooksul olid kirja pandud – , ülejäänud paar salmi kirjutas Burns ise. Esimene jälg Burnsi tekstist on tema kirjas heale tuttavale pr Dunlopile aastast 1788.
Ka laulu viis on aegade jooksul muutunud. Burnsi ajal oli laulust teada kaks viisi. Esimene neist ilmus trükis 1700. aastal väikeses šoti viiside kogumikus. Sellest raamatukesest on teadaolevalt säilinud üksainus eksemplar. Enam-vähem sama viis, nüüd juba koos vana inglise keelde tõlgitud tekstiversiooniga, trükiti esmakordselt 50 šoti laulust koosnevas kogumikus 1725 Londonis. 18. sajandi jooksul ilmus sama laul väikeste muudatustega meloodias veel mitmes kogumikus. Kui Burns oma teksti 1793 „Šoti muusikamuuseumi” nimelise väljaande kirjastajale Johnsonile saatis, teadis ta tõenäoliselt ikka sedasama vana meloodiat, mida ta Johnsonile saadetud kaaskirjas nimetas keskpäraseks. Burnsi tekst koos selle vana, küll taas kohendatud meloodiaga ilmus „Muuseumi” kogumiku 5. köites 1796.
Samal ajal elas rahvasuus teine, eelmisega sarnane ülipopulaarne viis, mille järgi tantsiti ja lauldi mitmeid vägagi erisuguseid laule. Selle viisiga ilmus ka Burnsi laul Thomsoni „Šotimaa valitud laulude” 2. köites 1799. See ongi see meloodia, mille järgi Burnsi laulu „Auld Lang Syne” tänapäeval laulab terve ingliskeelne maailm. Laulab joogilauluna, koosviibimiste lõpu- ehk lahkumislauluna ja vana aasta ärasaatmislauluna. Ingliskeelne lauljaskond oskab pääle refrääni enamasti peast laulda küll ainult esimest ja viimast salmi, tihti neidki lünklikult.
Eestis sai lauluviis laialt tuntuks „Küünlavalguse valsina” 1940. a filmist „Waterloo sild”. Ehkki filmis kõlas see 3/4 taktis, on laulu originaaltaktimõõt 4/4. Eestikeelse valsilaulu sõnad kirjutas Heldur Karmo 1955 kahes versioonis. Üks neist on puhas filmist inspireeritud omalooming, teises on tegu järelluuletamisega, kus osaliselt on äratuntav Burnsi lähtetekst.
Šoti keilipidudel ja Burnsi õhtusöögi lõpulauluna oleme aastast 2011 laulnud E. Kumari tõlget, mis kõige paremini ülemaailmse versiooniga kokku läheb.
Korraliku eestikeelse tõlke on Burnsi laulust teinud Urmas Tõnisson. See ilmus Burnsi luulekogumikus „Mu arm on nagu ruske roos” Ilmamaa kirjastusel aastal 2000. Pangem tähele, et originaali teine salm asub tõlkes viimasel kohal. See kahetsusväärne ümbertõste pärineb juba aastast 1799: seletamatul põhjusel oli see tehtud Thomsoni „Šotimaa valitud lauludes” ja paraku on selline järjekord hilisemates Burnsi väljaannetes kinnistunud. Burnsi enda algse, loogilisema järjekorraga ilmus laulutekst üle kahe aasta varem Johnsoni „Šoti muusikamuuseumi” kogumikus. Kuna rahvas kõnealust salmi nagunii peaaegu kunagi kusagil ei laula, ei alguses ega lõpus, vaid lõpetab ikka käteulatamise salmiga, polegi nii oluline, kuidas salmid trükis paiknevad.
ScottEst tänab selle suure ja mahuka teema lühikokkuvõtte eest hr Kullo Vendet!
