Pidulik õhtusöök Robert Burnsi auks

2. veebruaril 2019 leidis aset pidulik õhtusöök Burnsi auks ebamaiselt kaunis šoti juurtega Alatskivi lossis.  Loe Jürgeni kunagist ülestähendust, kust saab aimu, mis Sind kord aastas jaanuari lõpus või veebruari alguses toimuval pidulikul Burnsi õhtul ees ootab 🙂

 Kuidas luulega hinge vabastadaJürgen Rooste  / 30. jaanuar 2014)

Me vajame emakeelepäeva – Kristjan Jaak Petersoni – sünnipäeva kõrval teisigi poeetilisi pühi: šotlased armastavad oma Robert (Rabbie) Burnsi sedavõrd, et tema sünnipäev on rahvuspüha, mis igale poole maailmas kaasa võetakse!
Sel esmaspäeval tähistas Eesti Šoti kultuuriselts suurejooneliselt, ja juba neljandat korda! Robert Burnsi sünnipäeva säärase õhtusöögiga, mida peetakse tema auks üle maailma – Eestiski toimub neid juba mitu erinevat!
Üks šotlasest torupillimängija – tegelikult finantsist – Phillip the Piper, kes peol pillile kõvasti hääle sisse lõi, ütles, et šotlastele on see püha tähtis, sest Burns rääkis ju meeste ja naiste suhetest ja see ongi siuke meeste ja naiste, armastuse ja üskteise tögamise ja luuletuste lugemise ja tantsimise pidu! Imeline, see on samm edasi: ta leidis põhjenduse Burnsi luule seest! Burns ise oli muidugi paras naistelemb, keegi justkui poetas, et oli tal nüüd 14 vallaslast või…
Emakeelepäev on meil muidugi tore asi, aga see on siuke korralik – noh, kirjanikud käivad koolides, aktustel loetakse luulet, jagatakse kirjandusauhindu. Veidi ametlik mekk on sel küljes, äkki peaks selle päeva ikka täiesti riigipühaks ja vabaks päevaks tegema ja siis bakhanaaliks keerama? Armastusele, kuuvalgusele ja marjašnapsile pühendama?
Või passiks paremini Visnapuu või Talviku sünnipäev? Marie Underi oma: oo, see oleks vast erootiline püha, kui üle Eesti peetaks õhtuseid olenguid, loetaks muusika saatel üksteisele ta noorpõlve erutavaid värsse! Mitte keegi ei meenutaks toda rootsi vanamuti kuju, mille Karmin rahvusraamatukogu ette tegi … Ning juba üheksa-poole kuu pärast oleks meid enam! Ja enamgi veel!
Ma usun, et eestlastes on see traditsiooni-iha, see vajadus ja lust olemas. Ja õnneks on meil veel suuri poeete, kes ägedaid asju kirjutavad. Tohutult ilus oli, kui Kaur Riismaa ütles toosti piigadele ja Katrina Helstein vastas talle toostiga meestele/poistele – need olid korralikud, pikad toostid, ilusad lauakõned või luuletused, mitte mingi niisama klaasidekergitamise vabandus…
Contra pühitses „Oodiga hägisele“ roa, luges Burnsi enda luuletust, vehkis šoti torupillimehe pika väitsaga ja pussitas toda mõnusat rahvusrooga: iga element sellest õhtus on šotlaste – ja ma usun, et me oleme väikerahvana veidi hingesugulased, nii et ka meie – jaoks nagu väike riituse või teenistuse osa. Samas on see ikka püha ja ilus paganlik värk, mille Jaak Johanson õhtusse laulis ning šotitantsufännid noorte poiste bändi Wigla saatel öösse kandsid … Lõpuks laulsime „Auld lang syne’i“, originaalis … ja eesti keeles passis parimini „Meil aia ääres tänaval“, tehke proovi, kuidas hing heldib!
Enam riigipühi, enam poeetilisi päevi, enam hingevabadust vajame me, tobedad ja armsad eestlased!