Peaaegu olematu jõulutraditsioon Šotimaal

Oled ehk märganud, et šotlased tähistavad aastavahetust rohkem kui jõuluaega?
See võib olla sellest, et mingi aeg olid jõulud Šotimaal keelatud. Nii oli aastavahetus mitmed aastakümned talve ainus suurem põhjus pidutseda ja see ootus kandis peotuurid kõrgemale ja kannab seda vist tänasenigi, kui legende uskuda.

Ammustel aegadel tähistati pööripäevi. Kui varasel kirikul tekkis küsimus, et millal Kristuse sündi tähistada, kuna pühakirjadest otseselt aega ei selgu, siis oli igati sobilik siduda see tähtis sündmus kuupäevaga, mida inimesed nagunii juba ammustest aegadest tähistasid. Samuti püüdles kirik selle poole, et inimesed lõpetaksid oma paganlikud rituaalid ja hakkaksid selle asemel tähistama kristlikke tähtpäevi. Hoolimata kõigist pingutustest ei kadunud jõuludest siiski kõik paganlikud detailid, nii on täies elujõus Santa Claus ja Jõuluvana, rääkimata päkapikkudest.

Kui väga tinglikult ja ülevaatlikult kokku võtta (olgu lugejad mulle armulised ja saatku usinasti selgitusi), siis 16. sajandi kirik Šotimaal oli presbüterlik ehk protestantlik ja selle põhiline vaade elule oli et 1) katolikud on tohlamid, kes ei saa üldse aru, mis kristlus tegelikult on, ja 2) kõik, mis on lõbus, on automaatselt kahtlane. John Knox, kes oli presbüterliku kiriku pea Šotimaal, pahandas mitmeid kordi Šotimaa kuninganna Mary ( (Mary Queen of Scots) peale, kellele meeldis tantsida. John Knox vihkas ainuüksi mõtetki tantsimisest.

Niisiis – Šotimaa presbüterlik kirik  oli tauninud „Yule“ pidustusi juba 1583. aastast alates. Kiriku veendumus oli, et sellisteks pidustusteks polnud mingit alust, sest see ei peegeldanud seda, mis oli kirjas Piiblis. Jõulude tähistamine võis tol ajal lõppeda ka arreteerimistega ning pärast protestantliku reformi kehtestati 1640.a parlamendi korraldusega jõulude tähistamise keeld.

See keeld ei olnud tegelikult jõus väga kaua. See tühistati 1686. a, mõned aastad pärast Oliver Cromwelli surma, ent šotlased on läbi sajandite olnud väga usklik rahvas. Seepärast tähistati jõule Šotimaal väga vaikselt ka sel ajal, kui see ei olnud otseselt keelatud ja seda kuni 20. sajandini.

Alles alates 1958. aastast on 25. detsember Šotimaal riigipüha. Kuid enamik rahvast jätkas alguses inertsist igapäevaseid tegevusi. Alles 1974 muudeti riigipühaks ka teine jõulupüha, 26. detsember (= Boxing Day, mil vanasti anti kingitusi – Xmas boxes – teenijaile).

Auld Lang Syne – Šoti joogilaul

ŠOTI JOOGILAUL
(tõlge E. Kumar)

Kas meenub vana armastus,
et nukraks ei läe meel.
Kas unuda võib armastus
ja käidud sõprustee?

Me sõprusele terviseks
nüüd tõsta, sõber, klaas
ja meenutagem armastust
ning endist sõprust taas!

Siin tee meid jälle kokku toob,
siin sõber sind ma näen.
Siin sõprusele tervist joon
siin ulatame käed.

Me sõprusele terviseks
nüüd tõsta, sõber, klaas
ja meenutagem armastust
ning endist sõprust taas!

Selle laulu saatel VANA AASTA ÄRASAATMISE ja tegelikult ka ühe korraliku šoti keilipeo lõpetamise liikumine:

Lähteasend:
Seistakse sõõris (ringis, kätest kinni)

Esimene salm:
Seistakse ringis kätest kinni.

Teine salm:
Sama, kuid käed kergelt kiikumas.

Kolmas salm:
Käed asetatakse rinnal risti (parem üle vasaku)  ja ühendatakse naabrite ristis kätega (siis, kui salmis seda käte ulatamise kohta lauldakse). Käsi kiigutatakse kergelt üles-alla.

Teine salm teist korda (muusika läheb kiiremaks):
Käed rinnal risti ja ühendatud naabri kätega liigutakse lustakalt kepseldes ringi sissepoole ja siis välja – 2x.

(Kui jõutakse teist korda ringist välja, siis pööravad kõik end (kätest lahti laskmata) äraminekule, st näoga ringist välja seisma, – sümboliseerib kohalolijate ühtsust ja peo lõppu)

 

Auld Lang Syne – Laul ammumöödunud ajast

LAUL AMMUMÖÖDUNUD AJAST
Auld Lang Syne (The Farewell Waltz) (Šoti rl.)

Kas noorepõlve sõprus võib
meil meelest minna eal?
Kas meelest minna sõprus võib
ja möödund päevad head?

Jah, ammu möödund päevi neid
nüüd meenutame koos.
Ei kao nad iial meelest meil
kui kaunid muinaslood.

Vaid meile voogas järvepind,
vaid meile kohas laas.
Nüüd palju aastaid möödund ju
sest kaunist õnnea’ast.

Jah, ammu möödund päevi neid
nüüd meenutame koos.
:,: Ei kao nad iial meelest meil
kui kaunid muinaslood. :,:

HK 1955 (teine versioon)

Auld Lang Syne – On küünlavalgus hell ja soe

ON KÜÜNLAVALGUS HELL JA SOE

Heldur Karmo / šoti rahvaviis

On küünlavalgus hell ja soe,
süda valsitaktis lööb –
kõik praegu hurmab, hinge poeb
ja meid seob see kaunis öö.

Me küünlavalgel tantsime
parketil käsikäes –
me viimne valss on täna see,
mis ei iial meelest läe.

Ma praegu uues valguses
kogu senist elu näen
ja rohkem veel, kui alguses
sind ma armastama jään.

Nüüd viimne küünal kustund ka,
oh, suudle mind ja siis
on saabund aeg meil lahkuda –
kõlab viimne valsi viis …

AULD LANG SYNE – lugu sellest loost

AULD LANG SYNE

Võib vist liialdamata öelda, et see on kõige tuntum ja levinum laul kogu maailmas. Laulul on Šotimaal pikk, vähemalt 15. sajandi taha ulatuv ajalugu. Esimene käsikirjas luuletusena kirja pandud laulutekst pärineb 1568. aastast. Tolle sõnad kattusid praegustega vaid paari rea ulatuses, ent siiski äratuntavalt. Sääl räägitakse sõjast koju saabunud haavaarmidega sõjamehest, keda tema armastav sõbratar kangelasena vastu võtab ja tahab saada koos sama õnnelikuks kui oldi enne mehe sõttaminekut.  Hiljem on tekstist säilinud mitmeid versioone, kuni see praeguse kuju omandas tänu Robert Burnsile. Burns oli ühe vanamehe suust kuuldud laulust vaimustuses, kuid arvatakse, et rahvasuust on pärit ainult refrään ja üks või kaks salmi – ja needki pole samad, mis eelnenud sajandite jooksul olid kirja pandud – , ülejäänud paar salmi kirjutas Burns ise. Esimene jälg Burnsi tekstist on tema kirjas heale tuttavale pr Dunlopile aastast 1788.

Ka laulu viis on aegade jooksul muutunud. Burnsi ajal oli laulust teada kaks viisi. Esimene neist ilmus trükis 1700. aastal väikeses šoti viiside kogumikus. Sellest raamatukesest on teadaolevalt säilinud üksainus eksemplar. Enam-vähem sama viis, nüüd juba koos vana inglise keelde tõlgitud tekstiversiooniga, trükiti esmakordselt 50 šoti laulust koosnevas kogumikus 1725 Londonis. 18. sajandi jooksul ilmus sama laul väikeste muudatustega meloodias veel mitmes kogumikus. Kui Burns oma teksti 1793 „Šoti muusikamuuseumi” nimelise väljaande kirjastajale Johnsonile saatis, teadis ta tõenäoliselt ikka sedasama vana meloodiat, mida ta Johnsonile saadetud kaaskirjas nimetas keskpäraseks. Burnsi tekst koos selle vana, küll taas kohendatud meloodiaga ilmus „Muuseumi” kogumiku 5. köites 1796.

Samal ajal elas rahvasuus teine, eelmisega sarnane ülipopulaarne viis, mille järgi tantsiti ja lauldi mitmeid vägagi erisuguseid laule. Selle viisiga ilmus ka Burnsi laul Thomsoni „Šotimaa valitud laulude” 2. köites 1799. See ongi see meloodia, mille järgi Burnsi laulu „Auld Lang Syne” tänapäeval laulab terve ingliskeelne maailm. Laulab joogilauluna, koosviibimiste lõpu- ehk lahkumislauluna ja vana aasta ärasaatmislauluna. Ingliskeelne lauljaskond oskab pääle refrääni enamasti peast laulda küll ainult esimest ja viimast salmi, tihti neidki lünklikult.

Eestis sai lauluviis laialt tuntuks „Küünlavalguse valsina” 1940. a filmist „Waterloo sild”. Ehkki filmis kõlas see 3/4 taktis, on laulu originaaltaktimõõt 4/4. Eestikeelse valsilaulu sõnad kirjutas Heldur Karmo 1955 kahes versioonis. Üks neist on puhas filmist inspireeritud omalooming, teises on tegu järelluuletamisega, kus osaliselt on äratuntav Burnsi lähtetekst.
Šoti keilipidudel ja Burnsi õhtusöögi lõpulauluna oleme aastast 2011 laulnud E. Kumari tõlget, mis kõige paremini ülemaailmse versiooniga kokku läheb.

Korraliku eestikeelse tõlke on Burnsi laulust teinud Urmas Tõnisson. See ilmus Burnsi luulekogumikus „Mu arm on nagu ruske roos” Ilmamaa kirjastusel aastal 2000. Pangem tähele, et originaali teine salm asub tõlkes viimasel kohal. See kahetsusväärne ümbertõste pärineb juba aastast 1799: seletamatul põhjusel oli see tehtud Thomsoni „Šotimaa valitud lauludes” ja paraku on selline järjekord hilisemates Burnsi väljaannetes kinnistunud. Burnsi enda algse, loogilisema järjekorraga ilmus laulutekst üle kahe aasta varem Johnsoni „Šoti muusikamuuseumi” kogumikus. Kuna rahvas kõnealust salmi nagunii peaaegu kunagi kusagil ei laula, ei alguses ega lõpus, vaid lõpetab ikka käteulatamise salmiga, polegi nii oluline, kuidas salmid trükis paiknevad.

ScottEst tänab selle suure ja mahuka teema lühikokkuvõtte eest hr Kullo Vendet!

Tam o’shanter, šoti meestemüts ehk tämmi

Tam hat - šoti meestemütsi pilt

Tam o’shanter on põline šoti meestemüts, mida hakati nõnda nimetama Robert Burnsi 1790. a ilmunud poeemi nimikangelase Tam O’Shanteri järgi. (Tõenäoselt kandis Tam seda mütsi poeemi illustratsioonidel. Poeemi tekstis mütsist juttu ei ole.)

Kirjeldus:  Tam o’shanter on laperik, algselt käsitsi ühes tükis kootud villane müts, mida iseloomuliku lapiku kuju saamiseks venitati puust kettal ja seejärel vanutati. Esimesi sedalaadi mütse, mida nende tavalise sinise värvi järgi nimetati sinimütsideks, valmistasid just Šotimaa mütsitegijad. 1599. aastaks oli üle Šoti riigi moodustunud viis mütsitegijate gildi, mis tegutsesid Edinburgh’s, Aberdeenis, Perthis, Stirlingis ja Glasgows. 16. sajandi lõpul olid šoti mütsid meeste seas väga moes ja nii oli see ka kogu 17. sajandi jooksul.

Ehkki mitmesugused sellesarnased lapikud mütsid olid 16. sajandil tavalised mujalgi Loode-Euroopas, erineb see hiljem tam o’shanteri nime saanu neist selle poolest, et tema keskpaika ehib suur villane nupp. Burnsi tegelase nime hakkas müts kandma 19. sajandi alguses, kui selle vana mütsi sarnased mütsid (kõrvuti Glengarry klanni ja Balmorali kuningalossi nime kandvate šoti mütsidega) võeti kasutusele Briti sõjaväe šoti rügementides. Balmorali mütsi nimetatakse vahel samuti tam o’shanteriks.

Sajandeid kasutati šoti kootud meestemütside tegemisel üksnes kergesti saadavaid looduslikke värvaineid, eriti sinerõikast saadavat indigot – siit ka nimetus „sinimüts“. Pärast seda, kui 19. sajandi keskel leiutati odavad keemilised värvained, hakati tam o’shanterit tegema ka mitmesugustest kangastest, näiteks tviidist, nii ühevärvilisi kui ka tartanmustrilisi. Naisedki on hakanud sellesarnaseid mütse kandma, neid nimetatakse tämmideks.

  • Kasutamine sõjaväes

Esimeses maailmasõjas võtsid šoti jalaväelased 1915. aastal läänerinde kaevikutes kasutusele khakivärvilise Balmorali mütsi. Sedagi hakati tam o’shanteriks nimetama; hiljem aga lühendasid sõjaväelased nime ToS-iks. See müts õmmeldi kokku tviidikanga tükkidest.

Tänapäevalgi kantakse Kuninglikus Šoti rügemendis ToS-i igapäeva- ja töövormi juurde, samuti mõnes Kanada vägede rügemendis. Šoti rügemendi eri pataljonid kannavad teistest pataljonidest eristumiseks ToS-il igaüks oma kindlat värvi sulge.

  • Akadeemiline tämm

Paljudes ülikoolides kantakse pidulikel puhkudel koos talaariga akadeemilist tutiga samet-tämmi, mis eristab doktorikraadi omanikke teiste akadeemiliste kraadide omanikest. Kuigi seda nimetatakse tämmiks, ei pärine see šoti tam o’shanterist, vaid Tudori mütsist, ja see koosneb kahest kuus- või kaheksanurksest ääre külge kinnitatud riidetükist, mitte tordilõigukujulistest tükkidest, millest õmmeldakse tam o’shanter.

  • Moe-tämm

Tämm ehk tämmimüts tuli naistemoodi 1920-ndate alguses. Selle eeskujuks oli samuti tam o’shanter, sest tol ajal oli trendikas kanda liibuvamaid kübaraid ning jäljendada meestemoodi.

Tartan – šotiruuduline kangamuster

Photo by Gitta Zahn via Flickr | Creative Commons

Lühiülevaade tartani ning mägismaa-šoti riietuse ajaloost

Pole kindlamat sümbolit šotlase äratundmiseks kui tartan, eriti kui näed seda kildil, mida ta kannab. Tartani populaarsus tagab tema kasutamise paljudel puhkudel. Mägismaa-šoti riietust kantakse alates kõike pidulikumaist üritustest valitseva riigipea osavõtul kuni rahvusvaheliste jalgpallivõistlusteni, kõige peenemaist ballisaalidest kuni mägimatkadeni. Sümboli tugevust näitab seegi legend, et Neil Armstrong olevat võtnud tüki oma klanni tartankangast kuule kaasa.

Tartani ajalugu ulatub kaugesse minevikku. 19. sajandi lõpus kaardistas Rootsi maadeuurija Sven Hedin  Taklamakani kõrbe, kus ta muuseas avastas Siiditeel iidse matusekoha. Arvatakse, et sääl oli haiguse või loodusõnnetuse tagajärjel hukkunud ja liiva alla mattunud salk rändureid. 20. sajandil kaevati nad välja. Ilmnes, et ülikuivas kliimas olid neist saanud haruldaselt hästi säilinud muumiad. Nad olid pikakasvulised, pika sirge nina ja punakate juustega, värviliste kehakatete ja tartan-mustriliste sääristega. Kõik andis põhjust uskuda, et tegemist oli keltidega, seega ka šotlaste eellastega. Muumiate vanus aga oli 2500-3000 aastat!

Rooma kroonikud mainivad Briti saarte elanike erksavärvilist triibulist riietust, kuid ruudumustrist juttu ei tee. Alles 1500 a hiljem jõuab tartan esmakordselt kirjalikesse ürikuisse, ent ka siis, 16. sajandil, võis see tähendada pigem kangast kui selle mustrit.

Tänapäeva tähenduses tartani olemasolu esimeseks tõendiks on u 1631 aastast pärit saksa puugravüür, mis arvatakse kujutavat suurt mägismaa tartankilti kandvaist šotlastest palgasõdureid Gustav Adolfi sõjaväes.

Järgmiseks verstapostiks tartani ajaloos oli Cullodeni lahing 1745. aastal, kus noor prints Charles Stuart tegi viimase, lootusetu katse vabastada Šotimaa inglaste võimu alt. Tema mägišotlastest sõjavägi oli jagatud rügementideks klannide järgi, keda väliselt võis üksteisest eristada igale klannile omane tartan. Siit algabki suur klannitartani müüt.

Muidugi ei kudunud kangur oma suurperele ühesugust tartanit selleks, et teistest piirkondadest eristuda, vaid lihtsalt niisugune oli tema leiutatud muster. See, et naaberklannid hakkasid tema oma selle järgi ära tundma, on loomulik areng. Tihti hakati tartanit ka kangru nime järgi nimetama.

Mustri värvid sõltusid kohapeal leiduvatest taimedest. Šotimaa läänerannikul saadi parkheinast salatirohelist, adrust ihukarva kollakasroosat või -halli, kaldatigudest lillat. Sisemaal hangiti värvaineid rabadest: kanarbikust sai erineva töötluse teel kollast, tumerohelist ja pruunikasoranži, mustikaist lillasid, pruune ja siniseid toone, 20 eri samblikust hulga õrnu varjundeid. Kui kangur või tema klient oli jõukas, võis ta kasutada ka importvärve, mida saadi punavärviku juurtest, košenillist, sinirõikast ja indigost.

Tartankanga kudumine sai tagasilöögi 1746. a, kui kuningas George II keelas mägismaa-šoti riietuse kandmise. Keeld kehtis 36 aastat. Kudumine kandus mägismaa raja äärde madalikule, sest kangast oli vaja sõjaväele ja kolooniatesse.

Tartani taassünniks andis tõuke George IV visiit Edinburgh’sse 1822. a, kui vastuvõtu korraldaja Walter Scott kutsus klannide pealikud kohale oma klanni tartanriietuses. Tollal ei teadnud veel paljud klannid, mis nende tartan oli või kas neil oli seda olnudki. Pealikud üritasid seda vanemailt inimestelt teada saada.

Uus tartanilaine tõusis Victoria ja Alberti ajal: prints Albert kujundas ise nüüdseks maailma-kuulsa Balmorali tartani, millega kaeti nende Šotimaal asuva Balmorali lossi tubade seinadki.

Peagi avaldasid kaks Stuarti-nimelist venda rohkete klannitartanite näidistega raamatu, millest paljud võisid olla nende endi väljamõeldud. Pikapeale muretsesid suured mägismaa- kui ka madalmaa-šoti perekonnad, kellel seni polnud oma tartanit olnud, endile päris oma tartani.

Ka nüüd, 21. sajandil, otsivad šotlaste järglased üle maailma agarasti oma perenime järgi kunagise klanni võimalikku tartanit või seda leidmata lasevad selle endale kujundada.

Ka Eesti on saanud oma kauni rahvustartani, Eesti lipu ja Šoti kuningalipu värvides. Selle andis toonasele välisministrile Urmas Paetile 2005. aasta novembris Šotimaal, 14.sajandist pärinevas Doune’i lossis toimunud pidulikul tseremoonial, üle Eesti aukonsul Šotimaal Iain Lawson. Eesti tartani disainis Perthis asuv tartanikanga valmistaja ja disainer House of Edgar. Tartani mustriks valiti kombinatsioon Eesti lipu sini-must-valgest ning Šotimaa kuninglikult lõvilipult laenatud punasest ja kuldsest. Eesti rahvustartan on registreeritud ka Šoti rahvuslikus registris. See on meie oma tartan, mida auga kanda ja mujalgi maailmas tutvustada.